SYNLABi edulugu. „Ühel päeval vaatad telekast drive in-testimist – kui jabur! Järgmisel nädalal avad ise samasuguse“

Hiiu haigla seitsme töötajaga laborist kasvas välja edukas ettevõte, mis 25 aastat hiljem aitas Eestil koroonaviiruse pandeemias nina vee peal hoida.

Pappkarp keeratakse kummuli, seest pudeneb hunnik sõrmesuuruseid klaasist torukesi, sinised korgid peal ja rammus tumepunane veri sees. Katsutid kukuvad liinile, mis nügib nad tasase vurina ja katkematu liikumise saatel üksteise järele jadasse. Piiks! Juba teab masin, kelle veri see on. Piiks!
Nüüd on torukesed end püsti ajanud ja sõidavad hanereas suurde masinasse. Verd loksutatakse pisikeses tsentrifuugitrumlis. Jälle sõidavad totsikud ühtlase voona edasi. Metallist käpake haarab tuubil korgist ja lööb selle pealt, järgmine masin teeb analüüsi. Juba teab arvuti, milline on veresuhkrutase või kas on olemas haigustekitaja.
Niimoodi töötab SYNLABi labor.Kusagil Eestis istub samal ajal keegi kehva enesetundega kodus ja ootab ärevalt oma saatust.
2020. aastal püsis terve maailm selliste laborite najal. Ka Eesti.
Ennekõike vereproovide analüüsimisele keskendunud SYNLABi labor pidi end äkki ümber korraldama, et analüüsida täiesti uut haigust.
Terved tehased seisati, kui doktor Paul Naaberi allkirjaga otsusest selgus, et kollektiiv põdes koroonat. SYNLABilt ootas infot ja valitsus, kes oli kimbatuses, kas rakendada karmimaid liikumispiiranguid.
„See oli mobilisatsioon,“ meenutab personalijuht Kaire Kongo.
Valitsuse liikmed helistasid SYNLAB Eesti juhile Rainar Aamisepale märtsis 2020 mitu korda päevas. Kas jõuate päevas teha 100 proovi? Aga 500? Kuidas oleks 2000? Kui palju maksimaalselt? Kas saate riigile appi tulla?
Aamisepal polnud aimugi, mis SYNLABi, Eestit, tervet maailma ees ootab.
„Põnev aeg oli!“ meenutab ta kahe ja poole aasta tagust aega, kuigi seda võiks võrrelda ka lahingu üle elamisega.

Kõik algas punasest raamatust
Kui te oleks sisse astunud SYNLABi eellase, aktsiaselts HTI laborisse Tallinna Hiiu onkoloogiahaigla esimesel korrusel aastal 1995, avanenuks teile märgatavalt teistsugune vaatepilt. Ei mingeid liine, mis tuube ühest masinast sujuvalt teise jooksutavad, ei mingeid steriilselt valgeid seinu ja eriliselt filtreeritud õhku.
Eesti esimene eralabor asus tumeroheliste seinte vahel ning pandi püsti sellega, mis olemas oli. Mõni haigla sai endale lubada juba analüsaatoreid: masinaid, mis ise analüüsi ära teevad. Aga vaesemates laborites käis kõik käsitsi.
Veretuubide korgid eemaldas laborant, tsentrifuugida aitas masin, aga analüüsi tegi veresegule taas laboritöötaja.
Ja tulemused? Need pani laborant kirja suurde, entsüklopeedia mõõtu raamatusse. Tihedalt käsitsi täis kirjutatud lehtedelt sai lugeda, mis analüüs, mis tulemusega ja kellele tehti. Hiiu labori raamatul olid punased kaaned.
Tartust Tallinna kolinud biokeemik Jüri Laasik oli aasta varem püsti pannud (teadaolevalt) Eesti esimese automaatse süsteemi Tartu endokrinoloogia haigla laboris. Tema õnneks oli haiglal nupukas IT-mees, niisiis ühendati analüsaator ja arvuti!
Tallinnas sellist luksust polnud. Seevastu oli visioon ja äriplaan. Milleks hoida väärtuslikku laborantide ja arstide ajupotentsiaali totsikute ümbertõstmise ja bürokraatia kütkes? Laasiku labor – haiglajuht Jaanus Pikani kaasaelamisel ja laboritooteid müüva ettevõtja algatusel – pidi saama automatiseerimise kaudu kõige efektiivsemaks kogu Eestis.
Aktsiaselts HTI asutati märtsis 1995. Sel oli seitse töötajat ja neli klienti (kellest suurim onkoloogiahaigla ise). Jõudumööda asuti laborit uuendama. Esimesed „uued“ analüsaatorid hangiti Rootsist, sealsete haiglate ülejäägist. Sellega vabastati laborandid hulgast käsitööst. Aga tulemusi märgiti ikka suurde punasesse raamatusse.
„Sekretär kirjutas päev otsa, nii et sõrmed tagurpidi,“ meenutab Laasik.
Nii see jääda ei saanud.
Esimese arvutiprogrammi, millesse analüüside vastuseid sisestada ja neid välja printida, hankis Laasik Rakvere haiglast. Selle oli kirjutanud laborijuhi mees. Kuni valmis HTI enda programm, ajas see asja ära. „Minu esimene ülesanne tööle tulles oli vaadata, mitu kaablit koristaja arvutite tagant ära on tõmmanud,“ muheleb Laasik. Täna fantaseerib ta juba võimaluse üle, kuidas arvuti suudaks ise vajalikke analüüse määrata ja õige diagnoosini jõuda.
Suured haiglad ei olnud HTI kasvu üle üleliia rõõmsad. Kui seni pidid perearstid ise oma patsientide proovid haiglasse saatma, siis HTI autojuht tõi proovid praksisest laborisse. Muidugi vahetasid perearstid teenuspakkujat. HTI küsis ka vähem raha. Ainult poole aastaga kasvas kliendibaas neljalt kahekümneni
Kord kuulis Laasik tuttavalt perearstilt Türi kandist, kuidas tema patsiendid proove annavad. Esmalt sõidab „mammi“ kaheksa kilomeetrit rattaga perearstikeskusse, et võtta arstilt paberil saatekiri. Siis sõidab ta bussiga 25 km kaugusele Rapla haiglasse proovi andma, et kohe tagasi sõita. Õhtul väntab uuesti rattaga koju. Kui Laasik pakkus taksoteenuse otse arstikabineti ja labori vahele, ei uskunud maakonnatohtrid esialgu õnne. Peagi tegi Laasik arstidele laboriteatmikke, kus kirjeldati analüüse, ja infopäevi, kus räägiti meditsiinituru arengutest.
„Laasik oli perearstkonna koolitamisel kindlasti teerajaja,“ kiidab Aamisepp, kes samuti karjääri HTI labori tumeroheliste seinte vahelt alustas.
Mõne aasta pärast kolis HTI Hiiult Mustamäele nn Skype’i majja, avas mitu maakondlikku laborit ja nautis kenakest kasvu. Aga juba oli talle siginenud konkurente.

Ülikooli keldrist meditsiini-iduks
PCR-test ehk polümeraasiahela reaktsioon sündis California kuldsel rannikul. Biokeemik Kary Mullis on meenutanud, et sõitis parasjagu oma suvilasse, kui teda tabas heureka-hetk. Ta taipas, kuidas luua meetod, mis aitaks leida ja sünteesida konkreetseid DNA lõike lõpmatul hulgal.
Sellest autosõidust sai alguse vahend, mis on nüüdseks iga DNAd uuriva teadlase põhilises tööriistakomplektis.
Mullise idee sähvatas aastal 1983. Kümme aastat (ja palju töötunde temalt ja ta kolleegidelt) hiljem pärjati ta selle eest Nobeli preemiaga.
2020. aastal sai PCR-testist riikide ja kogu maailma töökorras hoidmise võti. Just PCR-testiga tuvastatakse esialgu koroonaviirust.
Mullise leiutatud tööriista asusid kohe kasutama paljud teadlased üle maailma, teiste seas biomeditsiiniteadlane Mart Ustav Eestist. Ustav asutas koos kolme kolleegiga molekulaardiagnostika ettevõtte Quattromed, mis hakkas pakkuma just sel meetodil arendatud testimist konkreetsetele haigustele.
Quattromedilt ostis teenust sisse ka HTI.
„Quattromedi võib küll nimetada keldrist alguse saanud ettevõtteks,“ muigab tervishoiuettevõtja Erki Mölder. Ülikooli labori keldris leidus paar vaba ruumi ja teadlased lubati sinna katsetama.
1999. aastal ei teatud veel Eestis iduettevõtluse põhimõttest midagi, aga katsetamisjulgus ja usk õnnestumisse oli Quattromedil kasinatest tingimustest hoolimata täpselt nagu paljudel „idudel“ praegu.
Mölder juhtis Quattromedi 13 aastat.
Kui HTI panustas kiirusesse ja efektiivsusesse, siis Quattromedi trump oli teadusarendus. „Meil oli üksjagu õnne õigel hetkel leida meeskond, kellega tõestada uue tehnoloogia kasulikkus ja siis see sobivasse ärimudelisse pakkida,“ räägib Mölder. Just viimane samm on kõige keerulisem, mistõttu ei pääse teaduslikult hiilgavad ideed sageli laborist kaugemale.
Minekut, mis oli toona, Mölder enam ei näe. Eesti haigla- ja haigekassasüsteem on tema hinnangul niivõrd tsementeeritud, et uuenduslikkus pole kasumlikkusega seotud ja innovatsioon puudub. Täna enam haigla keldris Quattromedi-suguseid ettevõtteid ei sünniks – nõudlust „hullude“ teadlaste uute meetodite katsetamisele kliinilises maailmas napib.
„Üks väga tunnustatud haiglajuht sõnas toona, et kogu austuse juures teadlaste vastu ei usu nad meie labori edusse, sest haiglatel olevat juba kõik vajalik endal olemas,“ muigab Mölder.
Enamik kliinikuid siiski tervitas uut ettevõtmist. Neist saidki firma peamised kliendid.
Haigla, mille juht asjasse skeptiliselt suhtus, sai Quattromedi kliendiks viimase haiglana Eestis.

Katsutid ühte kappi
2006. aastal pani HTI suuromanik firma müüki. HTI oli kasvanud suureks ja hakkas muutuma suuromanikule takistuseks konkurentidele tehnika müümisel. Kosilane leiti Soomest. Viimasel hetkel tegid põhjanaabrid proovi hinnas läbi rääkida, kuid see ei õnnestunud.
Quattromed oli samal ajal kasvanud mitmekümnemiljonilise käibega ettevõtteks.
„Soomlased lõid viimasel hetkel põnnama ja meil õnnestus juhust tabada,“ meenutab Mölder. Nii panidki HTI ja Quattromed katsutid ühte kappi.
Kuigi kaks firmat täiendasid teineteist, oli nende ühte sulatamine küllaltki keeruline. „Ettevõtte kasvu kaudu jõudsime mõistmiseni, miks suured ettevõtted ei suuda innovatsiooni teha, vaid ostavad seda sisse,“ ütleb Mölder. Kui ärimudel on viimseni kliendi teenindamiseks ära timmitud, on ettevõtte kultuur paigas just selle teenuse hoidmiseks. Esialgu kuluski ühises ettevõttes põhiaur olemasolevate klientide teenindamisele.
Arendusprojektide jaoks – mis oli Quattromedi tugevus – oli vaja teistsugust õhkkonda. „Juhtkond peab neist riskidest aru saama ja protsesse toetama,“ leiab Mölder. Seda tehtigi.
Väga võimalik, et teadusfookuse säilitamine sai aastaid hiljem koroonakriisi ajal SYNLABi eeliseks.
„Toonane ühinenud ettevõte oleks suutnud ka koroonatestimisega hakkama saada,“ oletab Aamisepp.
Kui kaks firmat ühinesid, oli Aamisepp mõnda aega elanud ja töötanud Soomes. Ta kutsuti tagasi Eestisse. Koduturg oli Quattromed HTI-le kitsaks jäänud, Aamisepal oli kogemust ja kontakte, kuidas Soome turule trügida.
2013. aastal, pärast pikka tõestamist Soome terviseametile („Mulle tundub, et ettekirjutusi tehes oldi meie suhtes eriti ranged,“ muigab Aamisepp) alustatakse koostööd sealsete kliinikutega.
„Pidime tõestama, et käime kahel jalal, artikuleerime verbaalselt. Soomlased olid Eestit harjunud nägema teistes rollides, mitte arenenud valdkonnas,“ meenutab Aamisepp paradigma murdmist.
Kui siis esimesed proovid 13. aprilli öösel laevalt Tallinna laborisse jõudsid, olid Aamisepp ja teine juhatuse liige, kliiniline juht Kaido Beljajev ise laboris kohal. Tehtud arenguhüpe tundus uskumatu.

Koroonamobilisatsioon
2020. aasta veebruari alguses oli Hiina Wuhani linna juba lukku pannud. Vabariigi aastapäevaks oli ka SYNLABil uue viiruse testimise metoodika paigas. Ettenägelikkus kulus vägagi ära.
„Kas tulete riigile appi? Kui palju suudate?“ uuris valitsus peagi Aamisepalt. Tal polnud aimugi, pilk tulevikku puudus.
Aga teist varianti ei olnud: muidugi tuleme appi! Peaaegu jooksu pealt pandi koos Medicumiga kokku hankepakkumine ja asuti leiutama.
„Ühel päeval vaatad telekast drive in-testimist – kui jabur! Järgmisel nädalal avad ise samasuguse,“ meenutab Aamisepp.
Uhketest liinidest ei olnud laboris uue metoodika kasutusele võtmisel esialgu palju kasu – asja paika loksumiseni oli vaja teha palju käsitsitööd. Isegi turundusosakonna meditsiinitaustaga inimesed läksid laborisse appi.
Üle Eesti sõitsid töötajad Tallinna. Nad majutati turistidest tühjaks jäänud hotellidesse. Vabatahtlikud ja tööta jäänud inimesed pakkusid end infotelefonile nõustajateks. Rally Estonia tiimi liikmed tulid appi proove laborisse vedama.
Esimene pool aastat pabistati testimise täpsuse pärast. „Kriitikat oli palju, võtsime alguses kõike südamesse,“ sõnab Aamisepp. Vaid ühe korra läks 10 positiivset ja negatiivset proovi omavahel vahetusse. Sellest anti kohe avalikult teada. Meditsiinis vigu vaiba alla pühkida ei saa.

Kurnatuse piiril
Pinged kasvasid ka ühiskonnas. Inimesed tüdinesid piirangutest ja üldisest jamast.
Lisaks vandenõuteoreetikutele saatsid ka tavalised inimesed nördimusest SYNLABile massiliselt kaebekirju. „Reisitõendi tekkimise ajal süüdistati meie töötajaid positiivse proovi tõttu reisi ära rikkumises. Testipunktides filmiti töötajaid, sülitati nende peale.“
„Sellisteks olukordadeks ei saagi valmis olla,“ ütleb Kongo, „saame vaid inimestega rääkida ja kinnitada neile nende töö olulisust.“
Oli laborante, kes töötasid 80 tundi nädalas, sest tipphetkel tuli päevas analüüsida ligi 20 000 proovi.
SYNLABi juhtkond sai esimese päris puhkuse alles 2022. aasta suvel. „Missioonitunde pealt on kõik võimalik. Tundsime, et oleme ühiskonnas väga väärtustatud ja hoitud,“ meenutavad Aamisepp ja Kongo. Ilmselt mõned töötajad lahkusid liigse stressi pärast.
Eesti SYNLABi töötajatest moodustus ka nõustamistiim, mis aitas mujal Euroopas laboritööd ümber korraldada. Eesti oli kui katsepolügoon.
Nagu veel sellest kõigest vähe oleks: 2021. aastal küsis abi Soome sõsarettevõte. Mingit ratsionaalset kaalutlust, miks töötajatele Soome testidega topeltkoormus seada, Aamisepp anda ei oska – see oli kõik solidaarsus ja missioonitunne.
Soomest toodi analüüse Eestisse testimiseks. Aga koroona ohustas seda ärimudelit. „Kui tekkis võimalus, et Tallinki laevad seisma jäävad, pidasime nõu Paavo Nõgenega, aga ka kiirkaatrite omanikega.“ Laevu siiski seisma ei pandud ja proovid saabusid Soomest Eestisse mitu korda päevas. Risk oli asja väärt: sõsarfirma sõlmis Soome riigiga mahuka lepingu.

Uus normaalsus
Kaks aastat hiljem võivad SYNLABi töötajad juba kõik samast trepist tööl käia, koos lõunat süüa. Testimine toimub vaid kord nädalas (ja sellest ei pääse ka juhtkond; kusjuures kollet majas olnud polegi) ning suvepuhkused mahuvad töögraafikusse. „Kõike „rauda“, mida kriisis ostsime, me ära enam ei kasuta. Küll aga hoiame väga karastunud töötajaid. See on haruldane kogemuste pagas,“ ütleb Aamisepp.
Kui Erki Mölder mullu SYNLABi koroonatesti läks tegema, silmas ta seintele kleebitud laborantidele mõeldud juhiseid. „Paberite jalused olid täpselt sellised, nagu ma 2005. aastal oma väikeste kätega tegin! Ainult logod on vahetunud.“
Jüri Laasik on jõudnud ringiga tagasi SYNLABi. Ta nõustab laboriarstina Maarjamäel asuvas kodukontoris kliente telefoni teel. Vahepeal töötas ta tüvirakkudega tegelevas ettevõttes. See on ala, milles nähakse (ja näeb ka Laasik) meditsiini suurt arenguvõimalust ning järgmist läbimurret. „Aga laboratoorne diagnostika ei kao kuhugi. Alternatiive pole. Vere- ja kakaproove tuleb tulevikus ikka edasi anda.“

SYNLABi lugu ilmus Eesti Ekspressi äriajakirjas Magnaat oktoobris 2022. Loo autoriks on Greete Lehepuu.